Buss pidi tulema kell 19.42.
Markus teadis seda, sest oli viimase tunni jooksul vähemalt seitse korda telefoni vaadanud. Mitte sellepärast, et ta kartnuks bussist maha jääda. Bussijaam oli tühi, tee sirge ja lähim kurv vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Ta oleks bussi tulekut ammu enne näinud.
Ta lihtsalt ei osanud midagi muud teha.
Seljakott seisis pingi kõrval. Sinna oli ta toppinud kaks T-särki, dressipluusi, hambaharja, sülearvuti ja raamatu, mida ta polnud terve suve jooksul kordagi avanud. Ema oli hommikul küsinud, kas ta sokke võttis.
Markus oli öelnud jah.
Tegelikult ei olnud.
Ta vaatas üle väljaku vana kaubamaja poole. Selle esimese korruse aknal oli juba kolmandat aastat silt „ANNAME ÜÜRILE“. Keegi oli ühe tähe serva lahti kraapinud ja tuul liigutas seda nüüd edasi-tagasi.
Kaubamaja kõrval seisis purskkaev, milles polnud vett olnud vähemalt sellest ajast saadik, kui Markus põhikooli lõpetas.
„Täpselt paras koht,“ oli ta kevadel Sandrile öelnud. „Isegi purskkaev on alla andnud.“
Sander oli naernud.
Kevadel oli kõik lihtne tundunud.
Nad lõpetavad kooli. Markus läheb Tallinnasse. Sander Tartusse. Liis kuskile välismaale, kuigi ta ei olnud veel otsustanud, kas Hollandisse või Taani.
Kõik lähevad.
See oli nende seltskonna suur ühine plaan: mitte jääda.
Nad rääkisid sellest nii, nagu oleks linn mingi auk, millest tuli enne kahekümnendat eluaastat välja ronida. Kui sa liiga kauaks jäid, hakkasid su jalad juuri kasvatama ja ühel hetkel olid sa üks neist inimestest, kes ütlesid, et „ega siin tegelikult nii halb ei olegi“.
Markus kartis kõige rohkem just seda lauset.
Telefon näitas 19.34.
Kaheksa minutit.
Ta avas sõnumid.
Sander oli saatnud hommikul pildi oma ühikatoast. Pildi servas oli näha kahte kolimiskasti ja tundmatu poisi jalg.
Täielik urgas 😂
Markus oli vastanud pöidlaemojiga.
Liis polnud kolm päeva kirjutanud. Instagramis oli ta aga pannud üles pildi lennujaamast.
Markus oli seda pilti vaadanud kauem, kui oleks tahtnud endale tunnistada.
Siis kostis väljaku teisest servast rattaketi krigin.
Markus ei pidanud vaatamagi, et teada, kes tuleb.
„Sa oled ikka siin.“
Mari pidurdas pingi ees nii järsult, et tagaratas libises kruusal küljele.
„Buss pole tulnud,“ ütles Markus.
„Seda ma näen.“
Mari hüppas rattalt maha. Tal oli seljas vana roheline jope, kuigi augustiõhtu oli veel soe. Juuksed olid kiivri alt igas suunas laiali.
„Ma arvasin, et sa ei tule,“ ütles Markus.
„Ma ka.“
Mari jättis ratta vastu bussijaama seina.
Nad ei olnud pärast jaanipäeva korralikult rääkinud.
Mitte sellepärast, et nad oleksid tülis olnud. Vähemalt Markus ei arvanud, et nad olid.
Lihtsalt ühel hetkel olid sõnumid lühemaks jäänud. Siis olid tulnud päevad, kus keegi ei kirjutanud. Siis nädalad.
„Millal sina lähed?“ küsis Markus.
Mari kehitas õlgu.
„Ei lähegi.“
Markus vaatas talle otsa.
„Mis mõttes?“
„Jään siia.“
„Aga Tartu?“
„Ei saanud sisse.“
Mari ütles seda nii rahulikult, et Markus ei saanud kohe aru, mida vastata.
„Sa ei öelnud.“
„Mida ma oleksin pidanud ütlema?“
„Ma ei tea. Et sa ei saanud sisse.“
Mari vaatas üle väljaku.
„Kõik olid nii ametis minemisega.“
Markus tundis, kuidas see lause kuhugi ebamugavasse kohta kinni jäi.
Ta tahtis öelda, et Mari oleks võinud ise kirjutada. Et tema ei olnud mõtetelugeja. Et kõigil oli suvel tegemist.
Selle asemel küsis ta:
„Mis sa nüüd teed?“
„Töötan.“
„Kus?“
Mari osutas kaubamaja poole.
„Seal.“
Markus vaatas sildi „ANNAME ÜÜRILE“ poole.
„Nalja teed?“
„Tagumises otsas on ju see lillepood.“
„Aa.“
„Aa,“ kordas Mari.
Hetkeks ei öelnud kumbki midagi.
Telefon näitas 19.38.
Neli minutit.
„Ja siis?“ küsis Markus.
„Mis siis?“
„Järgmisel aastal proovid uuesti?“
Mari tõstis ühe kulmu.
„Võib-olla.“
Markus noogutas. See tundus talle loogiline. Nagu oleks maailm jälle õigesse järjekorda läinud.
„Sa räägid täpselt nagu mu ema,“ ütles Mari.
„Mida?“
„Et mis edasi. Mis järgmine samm. Mis plaan.“
„No mingi plaan peab ju olema.“
„Miks?“
Markus naeris.
Mari ei naernud.
„Päriselt,“ ütles ta. „Miks peab kogu aeg järgmine asi juba valmis olema?“
Markus vaatas teele.
Kurvi taga polnud veel tulesid näha.
„Sest muidu jääd seisma.“
Mari istus tema kõrvale pingile.
„Võib-olla mõnikord peabki.“
See kõlas Markuse jaoks nagu midagi, mida kirjutatakse kruusile või Instagrami pildi alla.
„Sügav,“ ütles ta.
„Mine metsa.“
Nüüd nad mõlemad naersid.
Ja korraks oli kõik jälle täpselt nagu aasta tagasi.
Nagu siis, kui nad istusid talvel koolimaja taga trepil, kuigi seal oli miinus kaksteist, sest keegi ei tahtnud pärast tunde koju minna.
Nagu siis, kui Mari oli talle kümnendas klassis matemaatika kontrolltöö ajal sosistanud vale vastuse ja mõlemad said ühe punkti vähem.
Nagu siis, kui nad olid ühel novembriõhtul kõndinud viis kilomeetrit lihtsalt sellepärast, et kummalgi polnud tahtmist esimesena hüvasti jätta.
Markus vaatas Marit.
„Sa oleksid võinud mulle öelda.“
Mari tõmbas jopevarruka üle sõrmede.
„Sina oleksid võinud küsida.“
See oli õiglane.
Ja sellepärast ärritas see Markust veel rohkem.
Teelt paistis valgus.
Buss.
Markuse kõht tõmbus kokku.
Kõik, mida ta oli terve suve oodanud, lähenes nüüd umbes kaheksakümne kilomeetrise tunnikiirusega.
„Näe,“ ütles Mari.
Markus tõusis.
Ta pani seljakoti õlale.
Buss keeras väljakule ja mootorimüra täitis hetkega kogu vaikuse. Esiklaasi taga põles tabloo:
TALLINN
Uksed avanesid.
Juht vaatas Markust.
„Tuled?“
„Jah.“
Markus astus esimesele trepiastmele.
Siis pöördus tagasi.
„Mari.“
„Mis?“
Ta ei teadnud.
Tal polnud ühtegi head lauset.
Ei midagi sellist, mida inimesed filmides enne lahkumist ütlevad.
„Ma kirjutan.“
Mari naeratas.
„Kindlasti.“
„Päriselt.“
„Mine nüüd. Juht hakkab muidu vihastama.“
Markus astus bussi.
Ta leidis aknaaluse koha ja tõstis koti enda kõrvale. Bussis oli võib-olla kuus inimest.
Kui buss liikuma hakkas, seisis Mari ikka veel seal.
Siis kadus bussijaam akna tagant.
Tulid tuttavad majad.
Tankla.
Koolimaja.
Spordiplats.
Punane kortermaja, kus Sander varem elas.
Kõik kohad, mille üle Markus oli aastaid nalja teinud.
Kõik tundusid nüüd väiksemad.
Aga mitte halvemad.
Lihtsalt väiksemad.
Telefon värises.
Mari.
Sokid võtsid?
Markus hakkas naerma.
Ta kirjutas:
Ei.
Kolm täppi ilmusid ekraanile.
Kadusid.
Ilmusid uuesti.
Siis pead tagasi tulema.
Markus vaatas seda sõnumit kaua.
Buss sõitis juba linnasildist mööda.
Ta pööras pea ja vaatas läbi tagumise akna.
Linn oli peaaegu kadunud.
Veel mõni maja.
Veetorn.
Siis ainult puud.
Markus oli alati arvanud, et lahkumisel tekib mingi selge piir.
Enne ja pärast.
Siin ja seal.
Vana elu ning uus elu.
Aga bussiaknast vaadates ei olnud mingit piiri.
Üks tee läks lihtsalt teiseks.
Ta pani telefoni taskusse.
Esimest korda kogu suve jooksul ei tundunud talle kõige olulisem see, kui kiiresti ta minema saab.
Olulisem tundus teadmine, et kuskil tema selja taga oli koht, kuhu oli võimalik tagasi tulla.
Ja keegi, kes teadis, et tal polnud sokke.
Reaktsioonid avanevad pärast vähemalt 70% loo läbimist ja minimaalse aktiivse lugemisaja täitumist.